Aastal 2019 tähistas ILO [1] oma 100. aastapäeva uue standardi vastuvõtmisega, mille eesmärk on võidelda tööalase vägivalla ja ahistamisega
ILO vägivalla ja ahistamise vastu võitlemise konventsioon on uus rahvusvaheline standard, mis teadvustab, et tööalane vägivald ja ahistamine võib endast kujutada inimõiguste rikkumist, on samaväärne oht ning on vastuvõetamatu ja kohatu inimväärsetes töökohtades.
Konventsioon defineerib vägivalda ja ahistamist kui käitumisviise, tavasid või ähvardusi, mille eesmärk või lõpptulemus on, või mis võivad tõenäoliselt tekitada füüsilist, psühholoogilist, seksuaalset või majanduslikku kahju.
Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC[2]) ütleb, et sooline vägivald on üks enim sallitav töötajate inimõiguste rikkumisi
Uus standard teadvustab, et sooline vägivald ja ahistamine mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tüdrukuid ning et kaasav, integreeritud ja soovõrdõiguslik lähenemine põhjustele ja riskifaktoritele (soostereotüübid, kattuvad ja erinevad diskriminatsioonivormid ja ebavõrdsed soopõhised võimusuhted) on probleemi lahendamisele hädavajalik. Standard ütleb ka, et perevägivald võib mõjutada töötamist, produktiivsust, tervist ja ohutust ning et valitsused, tööandjad ja ametiühingud saavad muu hulgas aidata märgata, reageerida ja teadvustada perevägivalla mõju.
Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC[2]) ütleb, et sooline vägivald on üks enim sallitav töötajate inimõiguste rikkumisi. See ütleb, et 35% üle 15 aastaseid naisi, üle 800 miljoni üle maailma, on kogenud seksuaalset või füüsilist vägivalda kodus, oma kogukonnas või töökohas.
Ametiühingute Konföderatsiooni (TUC[3]) andmete kohaselt on Ühendkuningriikides üle poole kõikidest naistest ning peaaegu kaks kolmandikku naistest vanuses 18-24 aastat kogenud tööl seksuaalset ahistamist. Lisaks ka, et rohkem kui üks viiest töötavast naisest puudub töölt perevägivalla tõttu ja 2% kaotab selle tagajärjel ka oma töö. Aastal 2016 mõrvati neli naist meeste poolt kas nende enda või mõrvari töökohas või selle lähedal.
[…] Riskianalüüs, mida seadus nõuab, peaks sisaldama ka vägivallariski hindamist puhkudel, kus see on märkimisväärne, samas puuduvad kindlad ja selged seadusesätted, mis kohustaksid tööandjaid vägivallariski kontrollima ja ennetama
Kuid, nagu selgitab Suurbritannia ametiühing IndustriALL, puudub rahvusvahelisel tasemel seadus, mis oleks lähtepunktiks tööalase vägivalla ja ahistamise likvideerimisel. Suurbritannias on seadusandluse kohaselt tööandjal kohustus tööalast vägivalda ennetada. Health and Safety Executive (HSE[4]) toonitab veelgi, et riskianalüüs, mida seadus nõuab, peaks sisaldama ka vägivallariski hindamist puhkudel, kus see on märkimisväärne, samas puuduvad kindlad ja selged seadusesätted, mis kohustaksid tööandjaid vägivallariski kontrollima ja ennetama.
Dr Phoebe V. Moore, akadeemiline teadur ILO konventsiooni ettevalmistusmeeskonnas juhib tähelepanu sellele, et UK tööõigus on üks vähim reguleeritud Euroopa liidus ning Brexit teeb arvatavasti olukorra veel halvemaks. ,,Kui UK lahkub Euroopa liidust ning ei pea enam alluma EL tööõigusele, muutuvad võibolla ILO tööstandardid järjest tähtsamaks,’’ ütles ta OSHA-le (Occupational Safety and Health Administration, USA).
Ametiühingud on ILO uued rahvusvahelised tööstandardid hästi vastu võtnud. Suurbritannia Ajakirjanike ametiühing NUJ kirjeldas seda kui suurt sammu edasi tööõiguste osas, mis on loonud esmakordselt globaalse ja ainulaadse õiguse kõigile töötada ilma vägivalla ja ahistamiseta.
Konventsiooni artikkel 3(d) märgib, et tööga seotud kommunikatsioonitehnoloogiad loovad uue keskkonna ahistamise jaoks
Peale uue konventsiooni vastuvõtmist ütles Shauna Olney, ILO soo, võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse juht, et hiljutise globaalse vägivalla- ja ahistamisevastase pahameeletormi valguses ei saanud uue standardi vastuvõtmine tulla paremal või asjakohasemal ajal.
Olulisel kohal on ka see, et arvesse on võetud perevägivalla mõju töömaailmale. See on oluline samm perevägivallale tähelepanu juhtimiseks ja suhtumise muutmiseks. Uue konventsiooni soovituslik juhis annab ka praktilisi meetmeid, mille hulka kuuluvad ohvritele puhkuse andmine, paindlik töökorraldus ja teadlikkuse tõstmine.
Tööstandardi eesmärk on töötajaid ja tööandjaid kaitsta, hoolimata nende lepingulisest staatusest ning siia alla kuuluvad ka praktikandid, töö kaotanud töötajad, vabatahtlikud, tööotsijad ja töökohale kandideerijad.
Konventsioon hõlmab vägivalda ja ahistamist, mis leiab aset nii töökohal kui ka kohtades, kus töötaja teeb lõuna- või puhkepause kui ka sanitaar-, pesu- või riietusruumides. See hõlmab ka töölähetusi ja reise, väljaõpet, üritusi ja sotsiaaltegevusi ning tööle minemist-tulemist. Lisaks teadvustab see, et inimesed, kes on autoriteedipositsioonil või teostavad tööandja kohustusi, võivad samuti saada vägivalla ja ahistamise ohvriteks.
Konventsiooni artikkel 3(d) märgib, et tööga seotud kommunikatsioonitehnoloogiad loovad uue keskkonna ahistamise jaoks. Dr Phoebe V. Moore tõi enda 2018 aasta ILO raportis, The threat of physical and psychosocial violence and harrassment in digitalized work välja, et kiusajad on küberkeskkonnas julgemad.
Konventsiooni artikkel 4 kohaselt peavad kõik 187 ILO liikmesriiki võtma vastu koostöös tööandjate organisatsioonide ja ametiühingutega kaasava, integreeritud ja soovõrdõigusliku lähenemisviisi, et ennetada ja lõpetada tööalane vägivald ja ahistamine. Antud lähenemisviisi kuulub:
- vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine;
- tagamine, et oleks olemas ja kehtestatud vajalikud poliitikad, mis käsitleksid vägivalda ja ahistamist;
- põhjalike strateegiate kasutuselevõtt, et rakendada meetmeid vägivalla ja ahistamise vastu võitlemiseks ja ennetamiseks;
- järelevalvemehhanismide loomine või tugevdamine;
- ohvrite jaoks abile ligipääsu tagamine;
- sanktsioonide sätestamine;
- tööriistade, koolituste ja väljaõppe andmine ja teadlikkuse tõstmine;
- efektiivsete kontrolli- ja uurimismeetmete tagamine vägivalla ja ahistamise juhtumite puhul tööinspektsiooni või teiste kompetentsete asutuste poolt.
Konventsiooni artikkel 9 nõuab, et iga liikmesriik võtaks vastu õigusaktid, mis kohustaksid tööandjaid tegema vajalikke samme oma võimete ulatuses, et hoida ära vägivalda ja ahistamist töökohas, sh ka soolist vägivalda ja ahistamist
Täpsemalt ja mõistliku teostatavuse ulatuses on tööandjad kohustatud:
- võtma kasutusele ja rakendama töökohas, kooskõlas töötajate ja nende esindajatega, poliitika, mis keskenduks vägivalla ja ahistamise probleemile;
- võtma arvesse vägivalda ja ahistamist ning sellega kaasnevaid psühhosotsiaalseid riske töötervishoiu ja -ohutuse juhtimises;
- tuvastama ohte ning hindama vägivalla ja ahistamise riski, koos töötajate ja nende esindajatega, ning võtma meetmeid selle kontrollimiseks ning ennetamiseks;
- võimaldama töötajatele ja teistele seotud isikutele informatsiooni ja väljaõpet nii tuvastatud vägivalla ja ahistamisega seotud ohtude ja riskide ning ennetus- ja kaitsemeetmete kohta kui ka töötajate õiguste ja kohustuste kohta antud valdkonnas;
Seega, kui konventsioon on ratifitseeritud, on liikmesriik kohustatud kehtestama õigusaktid, mis keelavad ja karistavad tööalast vägivalda ja ahistamist ning kohustavad tööandjaid, peale töötajatega ja ametiühingutega läbirääkimist, kehtestama ennetuspoliitika.
Konventsioon hakkab kehtima kaheteistkümne kuu pärast peale seda, kui kaks liikmesriiki on selle ratifitseerinud. Aasta 2019 septembris kirjutasid Uruguai ministrid alla lubadusele konventsioon rakendada ning Namiibia oli esimene Aafrika riik, mis lubas avalikult konventsiooni ratifitseerida.
ILO Workquality osakonna juht Manuela Tomei ütles: ,,Ilma lugupidamiseta puudub töö juures väärikus ja ilma väärikuseta puudub sotsiaalne õiglus. See on esimene kord, kui tööalase vägivalla ja ahistamise konventsioon ja soovitus on vastu võetud. Meil on nüüd ühtne tööalase vägivalla ja ahistamise määratlus. Me teame, kelle poolt ja mida peab tegema, et vägivalda ja ahistamist ära hoida ja sellega võidelda. Me loodame, et need uued standardid viivad meid tulevikku, mida tahame töömaailmas näha.’’