KÜSIMUS: “Tere, soovin tellida riskianalüüsi, kuid soovin ka teada, kas riskianalüüsi käigus ja hinna sees tehakse ka töökeskkonna parameetrite mõõdistused – kui jah, siis milliseid ma vajan ja kes peab neid tegema või kas saan need teha ise oma mõõtevahenditega?”

Riskianalüüs läbi viies on nii mõnigi tööandja küsinud pakkumist kohe ka töökeskkonna mõõtmiste kohta. Tavapäraselt on päringus müra, valgustuse, sisekliima ja vahel ka ohtlike kemikaalide mõõtmise soov.

Iseenesest on mõõtmised hea ja objektiivne viis riskitaseme määratlemiseks füüsikaliste, keemiliste ja miks mitte ka bioloogiliste ohutegurite osas, kui on soov tõepoolest välja selgitada tegelik riskitase

Vahel aga on tööandjatel segadus, milliseid mõõtmisi peab kohustuslikus korras läbi viima ja milliste puhul jätavad õigusaktid ka muid võimalusi. Enamuse füüsikaliste ja ka keemiliste ohutegurite osas viitavad õigusaktid kas mõõtmiste kohustuslikkusele ja/või sellele, kes tohib mõõtmisi läbi viia.

Töökeskkonna keemilisi ohutegureid käsitlev õigusakt sätestab, et tööandja on kohustatud töökoha riskianalüüsi käigus muuhulgas mõõtma töökeskkonna õhu keemiliste ainete sisaldust ja võrdlema neid piirnormidega ning et töökeskkonna õhu ohtlike kemikaalide sisaldust mõõdab tööandja tellimusel akrediteerimisasutuse poolt akrediteeritud või erialase kompetentsuse kinnitust omav mõõtelabor.

See tundub küllaltki konkreetne nõue ja ei jäta iseenesest palju otsustamisruumi – töökoha õhu keemiliste ainete sisalduse mõõtmised tuleks õigusakti kohaselt tellida absoluutselt igal tööandjal igasse töökeskkonda, olgu see siis autopesula, koolimaja, kauplus, tootmistsehh või kontor. Tundub absurdne, kuid õigusakt  ei too välja seda, et osadel tööandjatel oleks õigus ise otsustada, kas peab mõõtma või mitte.

Müra, vibratsiooni ja optilisi kiirgusi käsitlevad õigusaktid jätavad tööandjale erinevaid võimalusi

  • Müra puhul peab riskianalüüsi käigus pöörama tähelepanu müraga, sh impulssmüraga kokkupuute tasemele, tüübile ja kestusele, arvestades töövahendi tootja või tarnija esitatud andmeid töövahendi mürataseme kohta, mürataseme määramist indikaatorseadmega või müra mõõtmise tulemusi – see tähendab, et andmeid võib koguda nii tootjapoolsest kasutusjuhendist kui ka mõõtmiste teel. Mõõtmine muutub kohustuslikuks siis, kui tootjapoolsed kasutusjuhendid seadmetele puuduvad või näitab teie indikaatormõõtevahend üle piirnormi müraga kokkupuudet. Mõõtmine on oluline, et oskaksite muuhulgas näiteks valida õigeid isikukaitsevahendeid oma töötajatele. 
  • Vibratsiooni puhul  peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad, ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga – seega, mõõta tuleb siis, kui ilmneb vajadus.
  • Optiliste kiirguste puhul peab tööandja (kui töötajad üldse puutuvad kokku optilise kiirgusega) hindama ja vajaduse korral mõõtma või arvutama optilise kiirgusega kokkupuute taset, et oleks võimalik kindlaks määrata ja rakendada vajalikud meetmed kokkupuute piiramiseks kohaldatavate piirnormideni – seega jällegi on võimalik nii mõõta kui ka arvutada ja seda juhul, kui ilmneb selleks vajadus.
  • Elektromagnetväljade puhul on tööandjal kohustus elektromagnetväljadega kokkupuute tase kindlaks määrata mõõtmise või hindamise teel, st tööandjal on valik, millist meetodit ta kasutab. Samas loetleb Euroopa Komisjoni Elektromagnetväljade direktiivi 2013/35/EL rakendamise hea tava mittesiduv juhend Tabel 3.2, milliste seadmete kasutamisel elektromagnetväljade taseme hindamine ja veelgi enam mõõtmine kindlasti vajalik ei ole, ehk millal peetakse riskitaset vaikimisi madalaks  ja õigusakti kohaselt on minimaalselt vajalik vaid (ka nende tavapäraste) elektromagnetväljade allikate väljaselgitamine ja kirjeldamine.
  • Valgustusega on keerulisemad lood. Õigusakti kohaselt peavad töökohad olema piisavalt valgustatud. Õigusakti kohaselt vastab valgustus nõuetele, kui ta vastab standardis EVS-EN 12464-1 «Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus» 1. osa «Sisetöökohad» nõuetele.
    Nimetatud (õigusaktiga kohustuslikuks tehtud) standard esitab nõuded mitmele eri parameetrile, mille taset ilma mõõtmata ei ole võimalik välja selgitada:

    • valgustustiheduse hooldeväärtus tööpinnal,
    • valgustustiheduse vähimalt nõutav ühtlus,
    • valgustuse vähimalt nõutav värviesitusindeks,
    • enimalt lubatav ühtne räigustegur,
    • silindrilise valgustustiheduse hooldeväärtus,
    • samuti valgustustiheduse vähimalt lubatavad hooldeväärtused lagedel ja seintel.

Standard toob tabelitena välja enamuse tegevusalade konkreetsed nõuded ruumide otstarbe kaupa sisetöökohtade valgustusele ning subjektiivselt hinnates või oma indikaatorvahendiga mõõtes ei ole võimalik nõuetele vastavust tuvastada. Antud ohuteguri puhul on absurdne see, et Tööelu portaal väidab (kuigi õigusaktist saab järeldada hoopis muud), et valgustust võib iga tööandja ise indikaatorvahendiga mõõta ja sellest piisab.

  • Sisekliima osas on õigusaktide nõuetega eriti kasinad lood. Eestis nimelt puuduvad õigusakti tasandil kohustuslikud sisekliima parameetrite nõuded töökohtadel ning kehtiva õigusakti kohaselt tuleb küll sisekliima näitajaid (õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus); käsitleda füüsikaliste ohuteguritena, kuid nõudeid, kuidas ohuteguri taset välja selgitada, ei ole sätestatud. Töökoha sisekliima peab õigusakti kohaselt olema tööülesande täitmiseks sobiv ning kindlasti peab olema tagatud töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse kohaselt arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi, kuid määramise meetodid on jäetud seadusandja poolt sätestamata.
Tabel on pärit varasemalt kehtinud nõuetest (mis tänasel päeval ei ole enam kohustuslikud – 01.02.2006 määrus nr TKNE-5/1995 Tööruumide mikrokliima tervisekaitse normid ja –eeskirjad), kuid annab võimaluse tööandjal hinnata töökeskkonna sisekliima vastavust tervisesoovitustele töö kategooriate kaupa

Seega, mõõtmised töökeskkonnas ei ole kohustuslikud absoluutselt iga ohuteguri puhul, samas annavad mõõtmistulemused võimaluse hinnata töökeskkonna riske oluliselt objektiivsemalt

Mõistlik on oodata ära töökeskkonna riskianalüüsi tulemused enne, kui kiirustate kallist mõõtmisteenust akrediteeritud mõõtelaborilt tellima. Kui saate, mõõtke kahtluse korral indikaator mõõtevahendiga enne ise ja siis vastavalt tulemustele tellige peale mõõtjad.
Riskianalüüsi tellides ei pruugi teie teenusepakkuja olla ise akrediteeritud pädev mõõtja, kuid ehk on tal hea koostööpartner. Sellisel juhul ei ole tavaliselt riskianalüüsi hinna sisse vaikimisi mõõtmiste maksumust arvestatud, kuna pole ju veel teadagi, missuguseid parameetreid mõõta tuleks, millistes punktides/milliste töövahendite/milliste tööruumide raames jne.
Mõõtmise osas tehke kindlasti eraldi järelepärimine või küsige nõu oma teenusepakkujalt!