Sellele küsimusele vastamiseks tuleks tegelikult enne küsida suur hulk teisi küsimusi: kelle arvates hea töökeskkonnaspetsialist – töötaja arvates või hoopis tööandja arvates? Töökeskkonnaspetsialisti enda arvates? Seadusandja arvates? Kes veel asjasse puutub ja võiks midagi arvata?
Arutleme selle üle, mida peaks tegema hea töökeskkonnaspetsialist seadusandja meelest. Vaatame, millised on töökeskkonnaspetsialisti seadusest tulenevad ülesanded ja kohustused, eeldades, et kui kohustused saab täidetud, siis ongi tegemist hea töökeskkonnaspetsialistiga.
Seadusandja tegelikult ei ole kehtestanud kriteeriume töökeskkonnaspetsialisti headuse kaalumiseks.
Me saame õigusaktist teada, mida töökeskkonnaspetsialist peab tegema, kuid kusagil ei ole määratletud, mismoodi ta oma ülesandeid peab täitma.
Kehtiv Töötervishoiu ja Tööohutuse seadus määratleb töökeskkonnaspetsialisti olemuse nii: “Töökeskkonnaspetsialist on töökeskkonnaalaste teadmiste ja oskustega töötaja, keda tööandja on volitanud ettevõttes täitma töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi.”
See tähendab, et Seadusandja on ühe lausega väljendanud tegelikult mitut nüanssi:
- töökeskkonnaspetsialist on töötaja – see tähendab, et temaga on sõlmitud tööleping selle tööandjaga, kelle juures ta täidab tööülesandeid töökeskkonnaspetsialistina
- tal on töökeskkonnaalased teadmised ja oskused (vt koolitusteemasid näiteks pädevuskoolitusel)
- tööandja on teda volitanud töötervishoiu- ja tööohutusalaseid kohustusi täitma.
Sellest tulenevalt tekib töökeskkonnaspetsialistil hulk teisi nõudeid ja kohustusi, mida ta peaks täitma
Näiteks nagu:
- kusagil peaks kirjas olema töökeskkonnaspetsialisti ülesanded: kas siis töölepingus, ametikirjelduses või juhtimissüsteemi protseduuris/käsiraamatus? Küllaltki tihti selgub klientidega või koolitustel osalejatega vesteldes, et töötajat, kes enda teada täidab töökeskkonnaspetsialisti ülesandeid, ei olegi kuidagi ära vormistatud seda tööd tegema.
- kuidas/millega tõendada töökeskkonnaalaste teadmiste olemasolu: haridust tõendav dokument, täienduskoolituse tunnistus(ed), pädevustunnistus? Võib-olla on selleks hoopis töökogemus? Töökeskkonnaspetsialisti ametit Eestis üheski ametikoolis ega kõrgkoolis õppida ei saa, samuti ei ole võimalik sellel erialal kutsetunnistust taotleda, kuid osaletud koolituste andmed tunnistuste koopiate näol võiksid kindlasti käepärast olla.
- kuidas/millega tõendada töökeskkonnaalaste oskuste olemasolu: tehtud tööde portfoolio või jällegi töökogemus? Töökeskkonnaalaste oskuste nõue on seadusandluses olnud alles mõnda aega ja ega keegi veel juriidiliselt pädevalt nõu ei oskagi anda, kuidas oskuste olemasolu tõendada. Praeguses kontekstis tundub, et varasem töökogemus selles vallas ongi peamiseks tõendamise allikaks.
- kuidas on tööandja töökeskkonnaspetsialisti volitanud: kas on koostatud mingi korraldav ettevõttesisene dokument (käskkiri, korraldus vms)?
Eelpoolviidatud töökeskkonnaspetsialisti töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused toob seadusandja välja kolme lausega
“Töökeskkonnaspetsialist:
- peab tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ja ettevõtte/asutuse töötingimusi, neid jälgima ja kontrollima ning võtma tarvitusele abinõud töökeskkonna ohutegurite mõju vähendamiseks.
- on kohustatud peatama ajutiselt töö ohtlikus töölõigus või keelama ohtliku töövahendi kasutamise, kui on tekkinud otsene oht töötaja elule või tervisele ja kui ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.
- ohutu töökeskkonna loomiseks ning töötajate töövõime säilitamiseks teeb töökeskkonnaspetsialist koostööd töötajate, töökeskkonnanõukogu liikmete, töökeskkonnavolinike ja teiste töötajate esindajatega ning töötervishoiuteenuse osutajaga.”
Kui nüüd neid kohustusi sisustama hakata, selgub kõigepealt, et töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid kehtivaid õigusakte on küllaltki palju.
Lisaks töötervishoiu- ja tööohutuse seadusele on sellest tulenevalt kehtestatud lausa 28 määrust:
- 4 füüsikaliste ohutegurite määrust:
- plahvatusriski määrus
- isikukaitsevahendite ja ohumärguannete määrused
- töökoha ja töövahendi määrused
- 5 tegevusvaldkonna määrust:
- bioloogiliste ohutegurite määrus,
- tervisekontrolli ja kutsehaiguste ja tööõnnetuste määrused,
- ohtlike kemikaalide, kantserogeenide ja radooni määrused,
- raskuste käsitsi teisaldamise ja kuvaritöö määrused,
- lapseootel naiste määrus,
- tööohutusalase täienduskoolituse määrus,
- ohutu tööelu andmekogu ja töökeskkonna andmekogu määrused,
- töötervishoiuspetsialistide määrus,
- töökeskonna nõukoja määrus.
Kaudselt on töötervishoiu ja tööohutusvaldkonna kohustuste täitmisega seotud ka alaealistele keelatud tööde määrus, Töölepingu seadus, riigieelarvest hüvitatava puhkusetasu määrus, töövõime hindamise määrus, Kemikaaliseadus, Võlaõigusseadus ja kindlasti jäi mul päris palju seoseid seekord ka välja toomata.
Hea töökeskkonnaspetsialist peaks eelkõige teadma, millistest õigusaktidest tulenevad just tema tööandja jaoks erinevad kohustuslikud nõuded ja see eeldab seda, et ta kõikides nendes õigusaktides ka orienteerub ning oskab ka töökeskkonnas tähele panna, kas asju aetakse ettevõttes seaduslikult või kas ja milliste puudujääkide ning probleemidega tuleks tegeleda. Mis puudutab ettevõtte töötingimuste tundmist kui töökeskkonnaspetsialisti kohustust, siis siit saab järeldada, et töökeskkonnaspetsialistiks ei saakski volitada ettevõttes väga lühikest aega töötanud või uut töötajat, sest kust see tundmine peaks tulema, kui ettevõttes töötamise kogemust veel ei ole?
Töökeskkonnaspetsialisti kohustuste hulka kuulub abinõude tarvitusele võtmine, et vähendada ohutegurite mõju
See osa tööst võib olla töökeskkonnaspetsialistile äärmiselt stressitekitav. Suurepärane, kui töökeskkonnavaldkond on ettevõtte juhtimisprotsessi orgaaniline osa – siis on töökeskkonnaspetsialistil ka võimalused ja vahendid midagi reaalselt töökeskkonnas korda saata. Palju keerulisem on olukord, kui töökeskkonnaspetsialisti nähakse vaid inimesena, kelle otsa süüdistavalt vaadata, kui on juhtunud tööõnnetus või järelevalve käigus saadud ettekirjutus, samas ei oma tema arvamused, hoiatused, koostööpalved ja ettepanekud ettevõtte juhtimises mitte mingisugust kaalu. Abinõusid saab ikka ainult see tarvitusele võtta, kellel on otsustusõigus, vahendid ja võimalused mingisuguseid protsesse ettevõttes algatada ja läbi viia.
Töökeskkonnaspetsialisti kohustuseks on ohtlikus töölõigus töö peatamine
Iseenesest ei ole ju seda kohustust raske täita, siin on vaid mõned agad: kõigepealt, kas ja kuidas saab töökeskkonnaspetsialist üldse ohtlikust olukorrast või töölõigust teada? Kas tal tegelikult on õigus ja võim töö peatada, kasvõi ajutiselt või läheb nt tootmisjuht selle peale tegevjuhile kaebama, et töökeskkonna ja kvaliteediosakond ei lase tööd teha? Ja mis jääb siis lõpuks peale, kas hoolitsus ja vastutus oma töötajate elu ja tervise eest või ohus olevad tarne-eesmärgid?
Viimane õigusaktist tulenev töökohustus, teha koostööd, paneb töökeskkonnaspetsialisti vahel aga tõeliselt proovile
Kellena ettevõtte töötajad, kolleegid ja juhid teda näevad? Kas ta on nende jaoks pigem „ülemus“ või kontrollija, kellele igaks juhuks ei tohi rääkida/näidata kuidas asjad tegelikult töökeskkonnas on või hoopis tüütu näägutaja, kelle kuuldes igaks juhuks reaalseid tööprobleeme ei arutaks, sest muidu on tal äkki midagi öelda? Või nähakse teda pigem teadja, aitaja ja nõustajana, keda töötajad ja kolleegid usaldavad ning kelle teadmisi ja arvamusi ka juht mõistab ja arvestab.
Lõpetuseks tahaks teile kaasamõtlemiseks ja kasutamiseks tuua näitena Austraalia mäetööstuse töötervishoiu- ja tööohutuse kümme kuldreeglit, mis sisaldavad üldisi eeskirju, mis võiksid kehtida tegelikult mis tahes sektoris:
